Särav sangviinik* elab nagu Peeter Paan ja tahab pigem lennata Eikunagimaale kui elu karmi argipäevaga silmitsi seista. Shakespeare tundis temperamenditüüpe ja Säravast sangviinikust kirjutades viitas ta tegelase suurimale nõrkusele - ta ei tahtnud tõsiseks täiskasvanuks saada. Küpsus ei sõltu vanusest, oluline on inimese valmisolek vastutust võtta ja oskus sellega toime tulemiseks realistlikke plaane teha. Taavet hüüdis: "siis ma ütlesin: oh, oleksid mul tuvi tiivad, ma lendaksin minema." (Psalmid 55:6). Aga ta ei jooksnud murede eest ära, ta astus neile vastu, hüüdis raskel ajal Jumala poole ja ületas võimatuna tundunud katsumuse [1]. Kõlab nagu uhke muinasjutuline lugu, mida imetleda minu vaatest, mille juures hoitakse samaaegselt oma sisemist last elusana. Samas mõne jaoks tähendab see vastupidiselt hoopis elamist läbi roosade prillide.
Kuid kuidas panna iseenda ellusuhtumine normide piiresse, kui tihtipeale arvab ühiskond, et inimene peaks saama "suureks kasvanud" tõsise ellusuhtumisega rügavaks olendiks. Kuidas orienteeruda segases tohuvabohus, kus ühelt poolt maalitakse meile pähe sotsiaalseid programme, öeldes, et me peame olema sellist, teist või kolmandat moodi? "Saa suureks ometi", "ära ole selline, teised arvavad viimaks, et oled imelik", "töötama peab, sõltumata erialast!", "küsi, mida sa saaksid riigi heaks teha selle asemel, et avaldada soovi, mida tema saaks sinu heaks teha ja mis sulle meeldiks". Kas see ei kõla viisakalt öeldes oma sisemise ühenduse ehk enda sisemise mina kaotamise moodi? Selle peale meenus mulle kohe väga huvitav ent skandaalne briti publitsist David Icke, kes on tuntud kui üks maailmaasjade ning nende kardinataguste valgustaja. Ta avaldas äsja uue raamatu "Näiline mina" ning külastas oma värske informatiivse maailmatuuriga ka Eestit (Tondiraba jäähallis 12. novembril), kus ta esitles oma teooriat "label consciousness" ehk sildistatud teadvus. See räägib sellest, kuidas inimesi ja väärtuseid lahterdatakse vastanduvatesse kategooriatesse ehk siltidesse, et tekitada eraldatust ja üksteisega vastandumist, iseennast ära kaotades. Aga kuidas aru saada, kas minu või kellegi teise jutt on usaldusväärne? Olen kuulnud väga palju erinevaid ja omavahel läbipõimunud tarkusi. Kokkuvõttes saab usaldada ainult oma sisemist tunnet ja südame häält, sest süda on väidetavalt üks suuremaid ja puhtamaid intuitiivse informatsiooni vastuvõtmise keskuseid
kehas. Tunded ei valeta kunagi inimese hetkelise olemisseisundi kohta. "As more of human practises heart-based living. It will qualify ´rite of passage´ into the next level of consciousness. Using our heart´s intuitive guidance, will become common sense - based on practical intelligence" - Doc Childre (Südamematemaatika instituudi asutaja). Soovitan võtta omaks igast kirjutisest või informatsioonist alati vaid need infokillud, mis sobituvad sinu enda sügavate tundmustega. See sisemine tarkus, mis on saadud läbi maailma uurimise ja isiklike kogemuste ning tunnetamise on igaühe absoluutse tõe allikaks. Oma silm on kuningas.
Südame intuitiivne intelligents:
Ühes esoteerilises saates küsis geniaalne artistlik muusik Marten Kuningas: "kuidas saada kontakti oma sisemise lapsega?". Talle öeldi, et kui lasta tal kasvada, pakkuda piisavat armastust ja lepitada oma enesekriitilisus, siis saab nn laps kasvamiseks soodsa keskkonna. Ma arvan, et see on niivõrd tähtis, võin isegi julgelt väita, et see on üks elu olulisemaid väljakutseid. Kes on sisemine laps? Sisemine laps on see sama nooruslik ja lapselik osa meist, kes on üllalt siiras, lustlik ja mänguline kogu ümbritseva maailmaga. Tihtipeale on ta ennast ära peitnud meie kange rüü taha, seda meie kange olemise või ühiskonna poolt haavatava seisundi pärast. Inimese sisemist lapselikku osa peetakse ühiskonna moraalsete normide järgi tihtipeale ebaküpseks olemiseks. Seesama ehe kulgemine, mis on muretu, harmooniline, rõõmus ning kompleksivaba, on viis kuidas olla ühenduses oma tõelise väega, mis täidab energia ning inspiratsiooniga. Olin ka ise väga pikaks ajaks unustanud, kuidas on tunda seda metsikut ja seikluslikku elujanu, mida lapsepõlves kord olen kogenud. Aga nüüd, kus mu eneseteadlikkus on kasvanud, näib, et see tunne enam ei maga! Äratame ta üheskoos ülesse. Kõikvõimas laps on tõusmas, hoidke alt! Dreaming no more!
Kui tihtipeale on inimkond meile hirmude tõttu ette mananud maski, siis nüüd võiksime viisakalt neilt paluda see ära võtta (vaata blogi lõpus olevat pilti maskidest). Mis võiks siis seda väge meie sisemise lapsele anda? Tegime Holistika Instituudis, mida mõni nimetab lausa maagia kooliks, selle kohta konspekti. Nimekiri on siis järgmine:
Kõige olulisem - austa ja armasta ennast, aktsepteerides ning andestades kõik endale tekitatud kannatused ja oma hinnangulised puudused. Oluline on teha sama ka teiste suhtes ja võtta neid sellistena, nagu nad on, sest meil kõigil on omad head ja vead. Tegelikult peegeldavad teised meile palju seda, mis meie endi sees toimub, sealhulgas õpetades meile mingisugust kindlat omadust. Enda sisemisest olukorrast laulab muhe pop jazz artist Vaiko Eplik - Sisemine olukord (vajuta)
Täielik kontakt iseendaga, kohalolek (harmooniline, ärevuse- ja hirmudevaba).
Tee seda, mida sulle endale meeldib teha, mitte seda, mida teised sulle "heaks" arvavad. Sina ise tead kõige paremini oma südame soove, mitte keegi teine. Teha tööd, mis võtab sult väe ära ja oodata justkui viimset päeva, mis teeks kogu säärasele õudusele lõpu, on enesepetmine ning kõige magusam viis kuidas enda mina ehk sisemist last ära kaotada.
Leia aega iseendaga olemiseks, et end laadida, meditatiivselt kulgeda ja värskendada oma mõistust ning mõtteid. Einstein - "Be a loner. That gives you time to wonder and seek the truth. Have a holy curiosity. Make the life worth living".
Kõigi oma suhete aktsepteerimine ja austamine.
Enda vajaduste väärtustamine ja nende väljendamine teistele vastavalt sellele, kuidas SINA TUNNED.
Siirus ja ausus on püha tõe olemuseks ning kõige kiiremini jõuab arenguni läbi funktsioneeriva kommunikatsiooni inimestega.
Me elame väga palju minevikus ja tulevikus. Aga olevik? Vahest mõtleme nii palju, et unustame tunda ning olla siin ja praegu, anda endast parim. Kohalolek - Zeni meistriseisund.
Tasakaal igas eluvaldkonnas ja enda sisemises maailmas. Läbi tasakaalu me peegeldame maailma ilusamaks. ☯
Oma väe säilitamiseks on palju võimalusi ja need on igal ühel individuaalsed. Võin tuua näiteks ühe
loo oma sõbrannast, kes ütles, et talle on palju õnne ja rõõmu toonud taldrikute kildudeks kukutamine lennujaama kohvikus töötajana. Peab märkima, et muidugi mitte tahtlikult, aga killud toovad ju õnne. Iga järgneva taldriku purunemisel võib ta nüüd imestada: "Oh, mida põnevat ja külluslikku mu ellu küll järgmisena tuleb!"
Kordamine on tarkuse ema. Ühiskond tahab meid maalida ühtmoodi aga, mida tahame meie päriselt? Meie eneseväärtus ja hingeline areng just sellisena nagu on vajalik meie hingele ei ühti alati ühiskonna ootustega. Kas meie hing ning sisemine laps tahavad tegelikult aastakümneid rügada sellisel erialal, mis pole täielikult kooskõlas meie rõõmude ja tundmustega? Kas see sobib kokku meie hingelise arenguga? Eriti veel töötamine alal, mis meie oskusi juba kord saavutatud tasemelt rohkem edasi ei arenda. Ma ei käsitle antud konteksti mitte selleks, et kedagi töölt minema peletada, vaid et kooskõlastada tööelu ja ühiskonna edendamine sellisel moel, mis sünkroniseeruks meie tõelise minaga. Me kõik võiksime leida endale rakenduse valdkonnas, kus me tunneme end kõige paremini ja kus saaksime töötada suure pühendumusega otse südamest. Juutide kabala räägib, et inimkonna arengu postulaadiks on ikka tingimusteta ligimeste armastus ja egoismita seisund. Kujutagem ette elu, kus kõik elavad oma sisimate ahnete soovide järgi, arvestamata üksteisega, kus koostööd ei eksisteeri. Tugevaim jääb ellu! Kas see ei tundu darwinlikult naljakas? Juutide raamat räägib veel, et hing, mis ainult isekalt naudingut vastu võtab, on oma kavatsuste ja vaimse tegevuse poolest Loojale vastandlik. Erinevad soovid viisid inimkonna Loojast eemale ja selle käigus tekkisid erinevad maailmad, kuni lõpuks sündis meie maailm. Siin on igale ühishinge osale enda parandamiseks antud kindel aeg (elu) ja korduvad võimalused (hingede rändamine)[2]. Kommentaariks ütleksin siis, et meie igapäevane materiaalne maailm on kujunenud selliseks nagu ta on, kellegi isekuse tõttu. Sellise maailmapildi järgi annaksin julgelt Nobeli preemia karmide meeste mängude eest, mis on kehtestanud omad sotsiaalsed normid *sarkasm*. Lõpetan julgel toonil: tervendage sisemist last ja edukat väe kogumist kontakti saamiseks iseendaga.
Ahou!
VABA LAPS - TA ÕPETAB SIND:​
Kasutama oma tundeid ja intuitsiooni, st paremat ajupoolkera.
Elama olevikumomendis, olema "siin ja praegu".
Kasutama oma loomingulisust.
Olema uudishimulik.
Elu nautima ja tundma rõõmu lihtsatest asjadest.
Olema süütu ja lihtne, mitte kritiseeriv ja arvustav.
Mängima, lõbutsema, nalja tegema, olema spontaanne.
Kasutatud kirjandus:
[1] Florence Littauer, Isiksus +, 2011, lk. 102
[2] Michael Laitman, Kabala alused, 2010, lk 61, kolmas lõik
SÕNASELETUSED *:
Sangviinik - Sangviiniku tüüpi inimene on elav, seltsiv, leidlik, kohanev ja aktiivne (võib olla ühtlasi kärsitu ja pealiskaudne) - Eesti Entsüklopeedia