Tervitused,
Ütleks, et see pealkiri võiks olla isegi pikem ja kõlada "Transformeerides enda sisemaailma läbi lapsepõlve ning olevikuliste mustrite". Olen endiselt neuroplastilisuse* ja epigeneetika* teadmiste lainel, sest see on kogu oma uudses kontseptsioonis üsna värske teema, mis puudutab inimese käitumuslikku, tunnetuslikku ja mõttemaailma muutmist teaduse perspektiivist (muidugi iidsete vaimsete õpetuste kohaselt unustatud vana). Kuid kavatsen siin blogis nende eelmainitud teaduslike valdkondadega seoses oma elukogemustest ja minevikust esimest korda rääkida, mida jagan alates kaugemast lapsepõlvest tänapäevani välja. Kui olen saanud rääkida neuroplastilisusest (tähendus teksti lõpus olevas seletuses), siis tooksin erinevaid võrdlusi oma mineviku kogetu, oma mineviku olemuse ja tänapäevase vahel, mis on väljendunud ilmselgetes muudatustes minu aju potentsiaalis ning sellega seotud kehalises heaolus ja suures töös iseendaga. Nagu on paljudel inimestel olnud mitte kõige parem lapsepõlv, siis peate paraku kuulama ka minu lugu sunniviisiliselt. Väike nali.
Minu pimeduse-valguse sõlmes lapsepõlv ☯
Mäletan väga hästi seda, kuidas olin enne teismeiga elurõõmus, elujanuline ja seiklusrikkalt siiras laps, kellele meeldis muudkui võõraste onudega mürgeldada, kassidega häid suhteid luua ja armastada looduses käimist. Lasteaias leidsin suurepärased sõbrad, kellega siiamaani olen koos olnud umbes 22 aastat. See on ka teada, et kui pere loob armastava atmosfääri lapsele, siis saab suure tõenäosusega terve hingega inimene sirguda. Kuid see pole alati piisav nagu arvatakse, et on. Kui mõtlete, et, mis mul "valesti" siis ikkagi sai minna, on vastus kooli perioodis nagu paljudelgi (muidugi ei ole mõtet kooli süüdistada, kunagi pole midagi ega kedagi mõtet, on vaid kogemused ja areng). Olin 10. aasta vanuses kohati tüse kui sattusin aeg-ajalt kiusamise ohvriks. Mis oli muidugi järgmine tase oli üks teismeealisi täis poistekamp, kes otsustas mind võtta endale alluvaks ja kuuletujaks, kes teeks kõike, mis nad ütlevad. Absurdne terror oli see, et pidin põlvitama ja paluma millegi eest vabandust, mida ei olnud kunagi juhtunud ega olemas. Vastasel juhul ähvardati millegagi mind torgata näiteks kõrvade piirkonnast. See oli korduv situatsiooni muster, mida pidin läbima. Põhimõtteliselt pidin juba paluma vabandust mitte millegi eest, kui sattusin neile kooliteel lihtsalt ette juhuslikult. Kooli vägivaldne kiusamine, mis on siiamaani tunduvalt aktuaalne teema, juhtus ka minuga. Muidugi polnud alati minu peresisene elu parimas korras (nagu ikka, on vanematel tõusud ja mõõnad), siis tunnen, et kõik juhtumid kokku tegid mind kinnisemaks, madalama enesehinnanguga poisiks, kergesti närveerivaks ja sealt hakkasid ka sotsiaalsed ärevushäired pihta. Oli näha, et see vallandas ka minus silmnähtava kroonilise kätevärina, mis oli regulaarselt minu igapäeva elus kui üksnes sattusin stressi. Elurõõmus poiss muutus melanhoolselt ujedaks poisiks, koos komplekside ja suurte hirmudega. Oma kinnisuses ja madalas enesehinnangus ei osanud inimestega tutvuda ega väga suhelda. Isegi mitte kuuendas klassis oma enda uue klassiga, va lasteaiast kaasa tulnud sõpradega. Tundsin, et minu kool ei sobinud üldiselt mulle ka, mis viis mind teismeeas lausa depressiooni tsüklitesse, jättes peaaegu vahele 11. klassi, kuid ääriveeri suutsin lõpetamiseni ära vedada rahuldavate hinnetega. Arvutimängud olid heaks magnetiks, et mind jäädavalt kinnises maailmas hoida ja sotsiaalset ärevust süvendada, sest arvutis ei ole sellist inimkontakti nagu päriselus. Mind ootas tüüpiline aeg pärast keskkooli lõpetamist nagu osa inimesigi - ei teadnud, kes ma olen ja mida ma tahaksin edasi elus tegema hakata. Olid üksikud huvid aga ei suutnud näha nendes seda tunnet, et hakkaksin nendega seoses midagi tõsist tulevikus ellu viima ja oma andeid realiseerima. Ei olnud päris kindel, et mis mu anne siis ikkagi on. Täiskasvanu eas ma läbisin depressiooni tsükleid kokkuvõetuna 11 kuud, kus ma ei tahtnud isegi vanematega suhelda, ei soovinud koduuksest välja minna ja ainukene asi, millele mõtlesin oli see, et mis minu elust nüüd saab väga tumedates toonides.
Niisiis, sotsiaalne ärevushäire, pidev kätevärin, madal enesehinnang ja kinnisus olid parajalt kõvad pähklid, mida ületada. Hea algus eneseületamiseks või mis. Kui keegi küsib, mis asi see sotsiaalne ärevushäire ikkagi on, siis alguses ei teadnud minagi, et minul midagi tõsist võib olla ja midagi seesugust, kuniks tulin üks eluetapp selle peale, et huvi pärast uurida Internetist erinevate märksõnadega, mis see siis on. Sotsiaalne ärevushäire on üks raskemaid ärevuse vorme, kus inimene tunneb rahutust ja hirmu sotsiaalsete situatsioonide ees, sest seal on vaja suhelda või mõistus arvab, et võib minna vaja sotsialiseeruda (kasvõi kehakeeles). Ärevuse tase võib küündida isegi paanikahäireni, kus inimene võib minestada. Mul aga vallandus see lisaks rahutule tundele peapingevaludes ja kätevärinas. Inimene ei pea isegi astuma sotsiaalsetesse olukordadesse, vaid piisab juba oma alateadvusest esile tulnud sotsiaalsete situatsioonide ettekujutlustest, kasvõi oma koduses ruumis, et tekitada samasuguseid raskeid seisundeid. Sotsiaalne ärevushäire baseerub enamasti peas kedratud ette mõeldud hirmutavatel väljamõeldistel mingisugustest olukordadest, mis takistas mind mingisugustele sündmustele ja üritustele minemast. Ja eks see kipubki nii olema, sest meie alateadvus haarab kinni meie mineviku mälestustest ja loob sarnase reaalsuse kuvandi meie peas tuleviku situatsioonide jaoks, kui me just ei muuda seda infot oma peas ja meeleseisundit teadlikult (neuroplastilised ja vaimsed tehnikad). Miks mul see ärevushäire ära ei kadunud, sest tundsin muudkui, et ma ei oska ka sellistes situatsioonides sotsiaalselt hakkama saada, mis paljudele tundub nii tavaline ja lihtne pigem. Kui mul säärane seisund oli eriti hull, siis näiteks lihtsalt minna poodlema ja paar sõna võibolla vahetama kassapidajaga või viibida ühistranspordis oli minu jaoks nagu juba sõjatander. Kui hakkasin totaalselt ennast kaotama, siis ei saanud enam laulukooris käia, inimestega bändi teha ja mitte midagi ambitsioonikat, rääkimata töötamisest. Aju neuroplastilisusest räägitakse, et kui inimesel on pidev stress, ärevus, krooniline valu, siis see mõjutab halvasti aju piirkondi, mis on seotud keskendumise, mälu, tunnetusliku poole ja kõige muuga. Mul oli oma pidevates ärevushäiretes raske keskenduda, eriti siis kui inimesed olid minu kõrval silmapiiril. See süvendas veel omakorda hirmu, et äkki nad näevad, et ma ei suuda millegile keskenduda ja jään neid kogemata jõllitama, suutmata mitte millegi muule keskenduda. Ärevushäire erinevatel kujudel on tegelikult 21. sajandi levinud probleem, eriti lastel. Miks? Sest tänapäevases ühiskonnas on nii palju selliseid võimalusi, mis seda üha rohkem soodustavad. Nüüd on tõesti teada, et sotsiaalset ärevushäiret sõltuvuslik arvutielu soodustab seda, mida ta minul tegi väga magusalt [1]. Elu ja infovoog on palju kiiremaks aetud võrreldes eelmise sajandiga. Kas panete tähele juba seda ärevust, mida liikluses näete Tallinnas, inimesi, kes üritavad majanduslikult ellu jääda ning, kes on jäetud ellujäämis instinktidele? Suur tamp traditsioonilises koolisüsteemis, et jääda taas ellu, valikute äärmiselt suur mitmekesisus, mida leiate Internetist ja igalt poolt ümber meie ühiskonnas ning siis endiselt üle 100 aastat kestnud töörežiim, kus palgatööl oleval inimesel jääb üsna vähe aega oma eraeluks. Ärevushäire võib olla inimestel, kes üksnes juba väga raskelt põevad pidevalt, kuidas nad oma eraelus hakkama saavad ja ellu jäävad, väga sagedasti lastel, kes äärmiselt stressirohkes kooli keskkonnas toime peavad tulema ning üleüldse kõikidel, kes tunnevad igapäevaselt või väga tihedalt psüühikat sandistavat vaimset survet. Minu elus oli sotsiaalne ärevushäire üks raskemaid ja elu täiel jõul segavaid probleeme, mida olin kogenud, sest meil kui inimestel on ilmselgelt tahest tahtmata vaja suhelda rohkemal või vähemal määral, et saada ühiskonnas kollektiivselt hakkama.
Kuidas läbi raskemate väljakutsete ma otsustasin ennast transformeerida, kasutades ka hilisemas vanuses teadlikult vaimseid tarkusi - viimased aitasid mind eriti
Mina sain aru, et mul ei jää muud üle kui õppida suhtlemisekunsti ja nippe sotsiaalsetes olukordades hakkama saamiseks, mis mul oma vaimsete probleemide tõttu varju jäid. Seda õppimist ei olnud mitte sugugi kerge teha kui tekkisid enesehaletsus hood, mis ütlesid minu sisemaailmas mulle, et ma ei saa ikka hakkama ja ma pole midagi väärt. Justkui alateadlikult otsisin kinnitust oma saamatusele teatud situatsioonides, sest olin allaandmise momendis. Aga siiski minus oli nii suur karjuv tung, mis suunas mind jõuga endas muutusi looma. Ega ma ei olekski andnud võimalust, et turvalisemates olukordades jälgida pealt, kuidas inimesed omavahel suhtlevad ja väljendavad kui ma ei oleks õppinud ennast aktsepteerima oma olemust sellisena nagu olin. Turvalisemate situatsioonide all mõtlen seda, et kui olin mugavalt sõprade keskkonnas või teiste lähedaste. Mul oleks ehk olnud ka suuremat tuge minu konditsiooni jaoks, aga see oli niivõrd piinlik ja alandav minu jaoks, et pigem hoidsin rohkem seda enda teada ja ei rääkinud kellelegi sellest, väljaarvatud vanematele. Läbi filmide ja raamatute õppisin samuti suhtlemise ja väljendamise kunsti. Samuti vaatasin palju Interneti ÕSist järgi sõnade tähendusi. Ma pidin üks hetk hakkama rohkem ebamugavamaid olukordi endale ette võtma, mis olid väljaspool minu mugavustsooni. Kompisin ka olukordade piire, kus tunneksin, et võin paremini hakkama saada ja kus mitte nii hästi. Kuid mida rohkem ma ennast ikkagi ebamugavatesse olukordadesse panin, samaaegselt õppides suhtlemise kunsti oma metoodikatega, siis seda paremini hakkas see välja tulema. Minu eelisteks oli ikkagi siirus, lahkus, ausus ja sõbralikkus, mis meeldis paljudele inimestele. Ma jõudsin lõpuks nii kaugele, et sain juba üsna heaks suhtlejaks ja sain aru, et need illusoorsed paanilised hirmud, mis minu sees ketrasid polnud enam reaalsed. Need ütlesid, et ma oleks justkui nõrk ja endiselt saamatu. Aga igakord kui ma ületasin ja läksin uude sotsiaalsesse olukorda, nägin, et kõik oli tegelikult normaalne ja mõnus isegi. Kui alati ei jaksanud pingutada eneseületustega, siis andsin ka endale armu ja puhkust. Ei olnud alati nii edukad mul need pürgimused ja oli ikka korralikke languseid ka. Nagu mainisin, siis sotsiaalne ärevushäire moodustab kõik sinu peas ette kujutatud hirmu kogemustest. Aga mida rohkem sain aru, et minuga ei juhtu midagi halba kui ma püüan ja aktsepteerin sellisena nagu ma olen (isegi vaikne olles seltskonnas), siis seda rohkem mu psüühika rahunes maha ja mu ärevus aina rohkem minimaliseerus.
Pean aga esile tooma, kuidas mõni aasta hiljem pärast keskkooli hüppasin tundmatusse linna Tartusse ja hakkasin seal iseseisvamat elu elama ning õppima muusikakoolis. See oli linn, kus mul polnud ühtegi sõpra ja ma ei tundnud kedagi. See oli kohati hullumeelne kannapööre aga mul oli juba niivõrd kuivõrd suhtlemisoskusi ja ka depressioonist välja tulemiseks lõpuks kogemused käes. Minu depressiooni põhjuseks oli samune sotsiaalne ärevus ja samm-sammult õppisin sellest vabanema, kuid tõusude ja mõõnadega. Nüüd olen aru saanud, et Tartust sain veel rohkem hoo sisse tänu sellele, et olin ka hoitud keskkonnas, sest inimesed olid väga sõbralikud nii tänaval kui ka koolis. Kui vaimsete probleemidega inimest aidata, peab tal olema piisavalt hea keskkond, et ta suudaks ikkagist toime tulla ning ennast ületada ja ei oleks jäetud vaimselt surema. Mind võeti koolis vastu justkui embuste ja roosidega. Erineva kursuse õpilased isegi suhtlesid kõik omavahel ja hoidsid üksteist. Võin kokkuvõtvalt öelda, et alguses ei saanud vedama aga pärast ei saanud pidama sotsiaalsuselt. See, et ma arvutis olin lisaks suurepärane suhtleja ja nö pikkade romaanide kribaja jututubades, suutsin juba lausa Viljandisse sõita ühele tüdrukule külla ning tuuritama temaga linna peale. Nendel perioodidel hakkas mul pruute tekkima ja ütleksin, et suhted on olnud minu elus parimaid elukoole üldse, mis tegid mind meheks. Aga see oleks juba järgmise blogi postituse jututeema, muiates. Kindlasti olid minu depressiooni tsüklid olulise tähtsusega, sest nendest väljudes ma tundsin, kuidas hakkasin elu täiel rinnal väärtustama ja nautima. Tundsin rõõmu pisematest asjadest, olgu nendeks päike, inimese soojad sõnad, ilusad looduse keskkonnad, see, et sain kedagi aidata, hea toit jne. Siis hakkasin ka järjest ambitsioonikam olema. Mul oli ikkagi tänu lasteaia aegsetele sõpradele väga ettevõtlikud ja ambitsioonikad sõbrad, kelle mõjutused olid minus tunda. Olen üdini tänulik depressioonist väljumisele, sest tunnen, et hoidvad sõbrad oli ainukene päästik, mis mind aitas lõplikult välja tuua. Nad innustasid mind palju. Oma raskematel aegadel ei olnud kunagi antidepressante ega muid tablette võtnud ja jumal tänatud, et mitte, sest tean, kuidas pikaaegselt neid tarbides ajukeemia ära rikuvad ning inimest mõtlemiselt ja olemiselt tuimaks teevad. Nagu roboti paraku. Olen alati pooldanud looduslikke toimeaineid, millel pole toksilisi mõjusid kehale ja negatiivseid mõjusid psüühikale. Minu jaoks olid ainult naturaalsed B-3 ja B-6 vitamiini kapslid, sest need aitavad depressiooni, ärevust, keskendumisraskuseid leevendada ning tugevdada närvisüsteemi.
Kui sa läbid sarnaseid vaimseid raskusi nagu mina, siis ole julge, et võtta abi vastu nendelt, kes TÕESTI tahavad sind aidata (rõhutan suurte tähtedega, sest see on äärmiselt tähtis, et tunda, et inimestest on ka tõeliselt abi ning neid tegelikult ka leidub) ja püüa leida endale turvalisi keskkondi nagu minagi, et samm-sammult ületada oma vaimsed hirmud, sest tuletan meelde, need hirmud on ainult meie peas ja hirm võimendab tihtipeale kogemust hullemaks kui tegelikult meie võimekus reaalsusele võib vastata. Läbi kogemus ja TUNNE need tunded endas läbi (kas kurbus, ängistus, raskus jms). Võta need omaks. Püüa aktsepteerida, et sellisena nagu sa oled, on sul ja meil kõigil on olnud raskusi erinevates sotsiaalsetes situatsioonides toime tulemiseks. Anna sotsiaalses situatsioonis endast parim ja edukal läbimisel tunned, kuidas hirm asendub suure rahulolu ja naudinguga, tundes ka rõõmu pahvakut. See motiveerib meid üha rohkem ületama ennast ja tundma iseendas hästi! See ongi see vaimne arengutee.
Vaimsed tehnikad minu elus
Arvan, et elu üks põhilisemaid eesmärke ongi vaimselt areneda, millega tuleb ka kaasa füüsiline areng. Eelmise jutu jätkuks arvan, et lõppude lõpuks tuleb muidugi ise ületada oma raskused, teised saavad ainult leevendada sul koormat ja teha eneseületused kergemaks. Aga see on pigem positiivne mõte, sest lause "Sa oled kõikvõimas looja!" tähendabki seda, et vaatamata kui suur koorem ka meil ei oleks, me saame õppida sellega rahu tegema ja tervenema nagu mina tervenesin. Isegi väga paljude füüsiliste hädade puhul lugege selle jaoks kasvõi minu eelmist postitust "Muuda oma olemus läbi neuroplastilisuse". Meie tunded, mõtted ja uskumused on ühenduses meie füsioloogiliste ja biokeemiliste nähtustega, kas tervendades meid või tehes haigemaks. Isegi seljavalud võivad olla seotud tunde tasandiga nagu stress. Neuroteadlased ütlevad, et meie emotsionaalne keha keemia ja aju plastilisus ehk aju ümber kujunemine toimub 3 nädala kuni mõne kuu jooksul, kui õpetame keha emotsionaalselt üle minema positiivsemale meeleseisundile ja õpetama ennast olema õnnelikum [2]. Seega muutused ei pruugi alati üle ühe öö toimuda nagu teada. Alati on hea alustada tibusammudest enda ületamiste ja muutmise osas, et psüühikale ei oleks liiga suur stress ning koormus.
Mulle meeldivad Gunnar Aarma õpetussõnad, mis kõlasid umbes nii: "Iga päev enne magama minekut, mõtisklege mõnda aega, kes te olete, miks te siin olete, mis te tahate elus teha ja miks asjad on nii nagu on". Sellest on kasu, sest vaja on aeg-ajalt kas oma päevategevusi, pikema perioodi sündmusi, oma olemust ja elu üleüldises filosoofilises mõttes mõtestada. Vastasel juhul me jookseme oma eludega alateadlikul autopiloodi programmil, kus meie teadlikult ei juhi oma elu, vaid meie alateadvus ning võime suure tõenäosusega rappa joosta. Nõnda on inimesed isegi tähele panemata erinevate sõltuvuste, käitumismallide, uskumuste ja mõtete orjad, sest need hakkavad salakavalalt ise juhtima. Läksin küll spetsiifilisemaks aga kui räägimegi lausa oma igapäevastest käitumis- ja mõtlemisharjumustest, siis neid oleks vaja lausa regulaarsemalt tähele panna kui mitte iga päev. Seejärel püüda neid teadlikult ümber kujundada, mis võtab aega ja treeningut. Nii vaikselt aju ühendab endas olevaid neuroühendusi ümber ning tekivad uued harjumused. Olen väga tänulik vaimsetele tarkustele, sest need on muutnud mu elu totaalselt justkui teiseks isiksuseks rohkem.
Kuna ma ju kunagi ei teadnud, kuidas minu erinevad kogemused erinevates elulistes situatsioonides lähevad, siis ärevushäirete puhul oli mulle suureks abiks järgmine enesesisenduslik mõttetera kui pidin ärevatesse situatsioonidesse astuma:"Teen oma mõtted ja tunded tühjaks, olles kui tühi karikas. Usaldan elu ja tean, et naasen täies tükis tagasi kogemuse võrra rikkamana ja tugevamana". Üks hea tehnika on ka see, et kujustad endale situatsiooni jaoks, kuhu pead minema, positiivse stsenaariumi. Mängid selle läbi, kuidas sa saad seal hakkama aga kuidas iganes ka ei läheks, jääd sina enesekindlaks, sest sina tegid oma teadlikkuses kõik, mis said paremuse juures ja sellest piisab. Sa oled piisav ka omades nõrkustes, see teebki meist imelised inimesed. See visualiseerimine ei ole enesepetmine, vaid enesesisendus, et kõik läheb hästi, sest sa annad oma teadvuses vähemalt võimaluse reaalsusel minna seda soodu, kuna psüühika saab püsida siis tasakaalukana. See soodustab olukorral paremini minemast. Alateadvuse jaoks on kõik reaalne, sõltumata kas tegevus on su meeltes ettekujutlusena või päriselt reaalne juhtuv sündmus. Sama moodi ka unenäod. Tean, et alati selline positiivne visualiseerimine enne hirmutavat sündmust ei pruugi alati aidata aga seda tasub praktiseerida, et see hakkaks paremini mõjuma. Eelkõige on toimimise aluseks sinu usk sellesse ja iseendasse, mis on kõige tähtsam. Hästi minemisel on alati usk iseendasse kõige aluseks, mida iganes sa elus teed. Teadvustamine, kuidas see ärevushäire tekib hirmu rohketel võlts ettekujutlustel tuleviku situatsioonide ees ning, et see pole reaalne oli väga kasulik mõtlemiseviis. Mulle meeldib, kuidas üks hingamisterapeut ütles, et depressioon on seotud meie suutmatusest minevikku aktsepteerida ja seda lahti lasta ning ärevushäired hirmust tuleviku ees. See on jumala tõsi. Minu krooniline kätevärin on nüüdseks kadunud ja sotsiaalne ärevus taandunud minu hinnangul 90%, mis mõjutas minu elu umbes 11 aastat väga tugevalt. Ma tegelen regulaarselt spordiga, toitun äärmiselt tervislikult, vahelduva eduga järgin korrapärast unerežiimi, paastun, karastan aeg-ajalt külmas dužžis või merevees ja käin väga tihti looduses, sest tean, et see kõik panustab minu tasakaalukasse füüsilisse ja vaimsesse tervisesse. Olen eluterve inimene, kes eelmistel aastatel on vaevu jäänud korraks külmetusse. Tänapäevases elus ma tegelen palju vaimsete tegevustega: mediteerin kas põneva sobiva muusikaga või vaikuses, mis aitab mul mõtetes ja tunnetes selgust saada ning neid vabastada. Teen inimestele heliteraapiat, mistõttu oskan õigete rahustavate helidega kas läbi hääle või instrumentide juba iseennast tasakaalustada. Vahest kuulan ise pikali olles teraapilist muusikat. Loon ka kitarril ise muusikat ja laulan. Ärevates ja stressi rohketes olukordades püüan alistuda aktsepteerivusega olukorrale, siis hingan korduvalt sügavalt sisse ja välja ja siis jälgin oma keha olekut, kohendades teda vastavalt enesekindla sirge selja ja rühiga, millel on tõsiselt positiivne psühholoogiline mõju. Teadlik kehahoiak kas suurendab sinu enesekindlust või madaldab seda, olles kas longu vajunud või sirge ja uhke rühiga. Järgin elulist tarkust kui mul tuli raske elukogemus, siis ei anna sellele hinnangut, vaid annan aega ja küllap siis hiljem näen ja mõistan miks seda kogemust vaja oli kas mulle või kellegile teisele ning miks.
Minu õppetükid oma psühholoogilistes teemades olid: õppida oma konditsiooni aktsepteerima ja ennast armastama sellisena nagu ma olen (enda armastamine on võtmesõna). Võtma oma konditsiooni kui hetkelise seisundina, mitte elu lõpuni kestva "haigusena" ja seda ohvrirolli seisundi jaoks. Õppida rahu säilitama raskemates situatsioonides läbi teadlikkuse, hingamisharjutuste ja kohal olemisele, usaldades elu. Püüda keskenduda ainult hetkele, mitte mõistusest ketravatele hirmudele (sellele, millele keskendud kõige rohkem, seda toidad ja võimendad, aga on okei mitte õnnestuda alati oma pürgimistuses ning mõista, et see on osa teekonnast ja arengust). Kohal oleku praktiseerimine tasakaalustab keha kõige paremini, sest see ei lase alateadvusel kedrata hirmutavatel mõtetel ning mõistusel üle mõelda.
Mul on veel palju nippe jagada aga selle jaoks peate vaatama neid minu eelmiselt blogi postituselt, vajutades järgnevale lehele ja kerides seal alla "Harmoniseerivatest tehnikatest" peatükini kui ei soovi ülevamal pool olevat teksti mahukuse tõttu lugeda. Valige sealt tehnikatest endale, mis teile sobib ja aitab. Tegelikult võti ongi rahu tegema ja ennast armastama, ükskõik millises vaimses või füüsilises traumas. Neuroteadlase Dr. Joe Dispenza õpetustes on isegi see esile toodud, et füüsiline ja vaimne tervenemine algab sellest kui me emotsionaalselt saame heasse kontakti oma tervise kõrvalekaldes ja avame ennast optimistlikumates tunnetes võimele terveneda, sest keha reageerib igale sinu tundmusele, mõttele ja emotsioonile. Vastavalt sellele, sa kas kiirendad keha tervenemise võimet või aeglustad ja hävitad keha vastavalt optimismi või pessimismile. Valik on sinu, millist meeleseisundit ja reaalsust soovid teadlikult luua. :)
Eelmine blogi postitus "Muuda oma olemus läbi neuroplastilisuse"
Jõudu ja väge kõigile oma elupürgimustes! Kõik on võimalik. ☯
Kui teile meeldis minu artikkel ja sooviksite kursis olla järgmiste postitustega/tegemistega/üritustega (kontserdid, heliteraapia, loengud vms), mis ma korraldan või milles võtan osa, siis võite lehe kõige all pool olevasse e-maili kasti oma e-posti kirjutada või meeldivaks panna Indrek Himma Hingetund facebooki lehe, et saada läbi selle teavitusi :)
Mõistete seletusi:
*neuroplastilisus - Aju võime muuta ennast, mille läbi muutub temas peituv hall mass (kas suuremaks või väiksemaks), mis on seotud meie mälu, kõne võimega, enesekontrolliga, tunnetusliku poolega jms. Aju on plastiline nagu plastiliin, seetõttu saab teda iga kell kogu aeg ümber vormida ja ehitada ning tugevdada. Nii tugevnevad ka eelmainitud funktsioonid meis. Selle jaoks peab tegema vaimset tööd iseendaga, kuid paraku saame aju võimekust pärssida ka läbi krooniliste valude, traumade ning negatiivsete mõtete ja emotsioonide.
*epigeneetika - geenide väljendumine kehas vastavalt, kuidas keskkond, millele sa reageerid kontrollib sinu tervist. Geenide sisse ja välja lülitumiseks me anname nendele päästiku läbi oma erinevate mõtete ja tunnete. Meis on nii öelda head ja halvad geenid. Kui võtame näitena kaks identset inimest, kellel oleks samasugune geeni pagas ja samasugused omadused, siis üks võib surra vähki ja teine näiteks mitte. Miks see nii on? Sest, et vaatamata oma geenipagasile elas üks negatiivsemat elu (elu põletav elustiil, pidev negatiivne suhtumine oma elus) ja teine väga rõõmsat. See näide väljendab seda, et kuidas me pikemas perspektiivis muudkui reageerime erinevas keskkonnas, see kontrollib meie kehakeemiat ja geenide aktiveerumist kehas. Kas suudame olla vastavas keskkonnas enda reaktsioonide peremehed või laseme keskkonnal kontrollida meie vaimsust? Seega kui kellegi suguvõsas on korduvalt suretud vähki, siis see ei tähenda, et sina võid olla järgmine. Elu ohjad on meie kätes, kuidas me reageerime, suhtume, toitume, hingame, magame, liigume jne elus.
Viited:
[1] - https://inews.co.uk/news/technology/video-game-addiction-contributes-to-depression-and-anxiety/